Testimine keemilise koostisega321 roostevabast terasest mähistStandardite järgimiseks nõuab tavaliselt keemilist analüüsi. Järgmised on mõned tavaliselt kasutatavad testimismeetodid:
1. spektroskoopiline analüüs
Põhimõte: röntgenikiirguse fluorestsents (XRF) on mittepurustav elementaarse analüüsi meetod. See paljastab proovi röntgenikiirgusesse, stimuleerides proovi elementide fluorestsentsi emissiooni. Seejärel määrab spektroskoopiline analüüs elementaarse sisu.
Rakendus: XRF saab kiiresti ja täpselt tuvastada roostevabast terasest peamised legeerivaid elemente ja võrrelda neid standardkompositsioonidega, et teha kindlaks, kas 321 roostevabast terasest keemiline koostis vastab nõuetele.
2. spektroskoopiline kaare meetod
Põhimõte: Plasmaspektroskoopia kasutab proovi siseste elementide ergutamiseks kõrgtemperatuuriga plasmat, põhjustades nende eraldamist konkreetseid spektraaljooni, võimaldades elemendi tüübi ja kontsentratsiooni kindlaksmääramist.
Rakendus: see meetod pakub roostevabast terasest mitme elemendi suurt tundlikkust ja täpsust, võimaldades proovi keemilise koostise üksikasjalikku analüüsi.
3. keemiline tiitrimine
Põhimõte: proov lahustatakse ja reageeritakse teadaoleva kontsentratsiooni keemilise reagendiga. Tiitrimisprotsessi käigus täheldatud muutused võimaldavad kindlaks teha konkreetse elemendi sisu. Näiteks kloriidi, fosfori ja väävlit saab tiitrimise abil sageli kindlaks määrata. Rakendus: see meetod sobib roostevabast terasest teatud elementide tuvastamiseks, kuid nõuab suhteliselt delikaatseid eksperimentaalseid protseduure.
4. Põlemismeetod
Põhimõte: see meetod hõlmab proovi põletamist, põhjustades selles süsiniku ja väävli reageerimist hapnikuga süsinikdioksiidi ja vääveldioksiidi tootmiseks. Süsiniku ja väävli sisaldus määratakse nende gaaside koguste mõõtmisega.
Rakendus: sobib roostevabast terasest süsiniku ja väävli sisalduse tuvastamiseks.
5. keemiline lahustumine ja kromatograafia
Põhimõte: Roostevabast terasest proov lahustatakse sobivas happelises või lahustis ning saadud lahust analüüsitakse, kasutades gaasikromatograafiat või vedelikkromatograafiat, et määrata proovi elementide sisaldus proovis.
Rakendus: see meetod pakub kõrgetasemelist analüüsi roostevabast terasest mikroelementide tuvastamiseks.
6. Spektroskoopiline emissiooni meetod
Põhimõte: metallielementide analüüsimiseks kasutatakse spektroskoopilist emissiooni fotomeetrit. Kõrgtemperatuuriline leek või elektriline kaare erutab metallielementi, põhjustades selle spetsiifiliste spektri lainepikkusi. Elemendi sisalduse määramiseks mõõdetakse emissiooni intensiivsust.
Rakendus: tavaliselt kasutatakse roostevabast terasest legeerivate elementide sisu määramiseks.
7. Mikronalüüsi meetod
Põhimõte: skaneeriv elektronmikroskoopia koos energia hajutava spektroskoopiaga (EDS) võimaldab roostevabast terasest pinna kõrge eraldusvõimega vaatlust ja pinna elementide jaotuse samaaegset tuvastamist.
Rakendus: sobib roostevabast terasest kohaliku koostise ja mikrostruktuuri analüüsimiseks, eriti kui proovi pind sisaldab lisandeid või on olulisi muutusi.
Testimisetapid:
Proovide ettevalmistamine: koguge proov ja viige vajadusel läbi sobiv töötlemine.
Valige sobiv testimismeetod: valige testitava elemendi ja vajaliku täpsuse põhjal sobiv analüüsimeetod.
Võrdlusstandard: võrrelge testi tulemusi 321 roostevabast terasest keemilise koostise standardiga. GB/T 4237-2015 ja muude asjakohaste standardite kohaselt on 321 roostevabast terasest põhikomponendid: süsiniku (c) sisaldus ≤ 0,08%, väävli sisaldus ≤ 0,03%, fosfori (P) sisaldus ≤ 0,045%, Chromium (CR) sisaldus 17-19%, Nickliga (Nichel (Titaan) 9-12%, 9-12%) Muud jäljeelemendid kontrollitavad.
Järeldus: ülaltoodud keemiliste analüüsimeetodite abil on võimalik täpselt kindlaks teha, kas keemiline koostis321 roostevabast terasest mähistvastab standardnõuetele. Neid meetodeid tuleb tavaliselt teha laboris ja tulemuste õigsuse tagamiseks peaksid neid kasutama spetsialistid.
